Mall Johanson
Minu ema Theophile Lisanne Eller on sündinud 22.09.1908 Pühajõe mõisapiirkonnas Voka (hiljem Jõhvi) vallas Virumaal. Ta oli oma isa Kustas (Kustav, Gustav) Elleri (2. sept. 1871 – dets. 1941) ja ema Liso (Liisa) Elleri, sünd. Root (10. märts 1874 – 3. nov. 1963) teine laps. Esiklaps oli Hilda Alide Eller (13. dets. 1900 – 10. juuli 1967), sündinud samuti Virumaal.
Vanemad olid pärit Järvamaalt, isa Väike-Kareda Essenbergi, ema Koigi mõisapiirkonnast. Miks möödunud sajandi algul Virumaale ümber asuti, selle kohta meil andmed puuduvad. Järvamaal oldi mõisates põllutöölised, Pühajõe mõisas Kustas kubjas, Liso kodune, aga kus see kodu seal oli, seda me ei tea.
Ema lapsepõlvest ja kooliaastatest – ajast, kui tal meid, lapsi, veel polnud – saan kirjutada vaid vähestele dokumentidele ja fotodele tuginedes. Ka postkaartidele, mis kajastavad aega, mil ema kohtas isa ja nad teineteisele tähtsad, aga veel vabad ja vallalised olid. Isa on õnneks ema paberite ja muude mälestuste hoidmisel olnud väga hoolikas Pärast ema surma pärandas ta need Leale, Lea usaldas hiljem minu hoida.
Nagu mitmeid kordi varem, pean ka nüüd kibedasti kahetsema, et ma kordagi ei palunud ei ema ennast ega Hilda-tädi ega memme, nende mõlema ema, rääkida ema lapsepõlvest. Teada vaid sünniaega ja -kohta, umbkaudselt aimata, kus ja millal ema esimesed aastad koolis käis, näha vaid mõnda vana fotot – nii ei saa ma temast endast ju midagi teada. Võin vaid kujutleda teda kuskil Pühajõe mõisa maadel (kus täpselt?) esimesi samme tegemas või Toila-Oru pargi teedel ringi lippamas (kas mõisatööliste lapsed tohtisidki seda teha?).
Mõni aasta tagasi käisin Pühajõe mõisas ja mõistatasin kupjamaja ees seistes, kas võisid mu vanavanemad äkki siin elada ja ema siin sündida (ema eluloo järgi teame, et ta isa Kustas töötas mõisas kupjana)? See jääb vaid oletuseks.
Eelkirjutatu on minu fantaasiamäng. Nüüd võtan ette dokumendid ja kirjutan faktide põhjal. Ametlik dokument „Isiklik leht kaadrite arvestamiseks”, mille ema on täitnud 26. oktoobril 1949. aastal. Teine, mitteametlik, on „Eluloolised andmed”, kirjutatud ema käega ja dateeritud sama kuupäevaga. (Kui ema teenistuskäiku jälgida, langeb see aeg kokku tema tööleasumisega noorte ajalehes „Säde”.) Samuti on aluseks kirikukirjade järgi koostatud sugupuu (koostajad Milan Pening ja Fred Puss aastatel 2007/2008). Abiks on veel teated ja mälestused emapoolsetelt sugulastelt, kellega olime leidnud kontakti alles 2001. aastal; säilinud postkaardid ema ja lähedaste, ka koolikaaslastega vahetatud kirjadega; ema koolide lõputunnistused, kutsetunnistused ja tunnistused läbitud kursustest; kolm ema pildialbumit ja mõned suured vanad fotod; abielu registreerimise tunnistus, perekonnaseisu tunnistused; ema ja isa Leale kirjutatud päevik; ema päevikud ja märkmed hilisemast ajast; isa leinast kantud kiri emast meile, lastele, pärast ema surma; Lea meenutused, mu enda mälestused ja Paul-Eeriku „Läbi talve. Luulet ema mälestuseks” 1963/64. Nende abil püüangi nüüd ema elukäigu kokku panna.
Millal Pühajõelt lahkuti? Tädi eluloos on kirjas, et ta elas oma vanemate juures Illukal ja töötas mõisas põllutöölisena aastatel 1916–1919. Siis pidi ju ka ema seal elama ja Illuka koolis käima? Ema on kirjutanud, et algkoolis õppis ta alates 1920. aasta sügisest Virumaal ja Järvamaal. Kohti ta ei täpsusta, aga Järvamaal, Lokuta koolis oli ta kindlasti 1922. aastal, sellest räägib foto ja aadress õde Hildalt emale saadetud postkaardil –Türi-Alliku post, Lokuta kooli. Mõnel sama aasta läkitusel on ka Türi-Alliku, Vainu talu. Kes võis seal elada? Kas keegi sugulastest? On teada, et isa vend Eduard Eller perega elas Türil. Vainu tallu on emale kirjutatud veel 1927. aastalgi, kui ema juba Türil gümnaasiumis õppis.
Millal ja kuhu Illukalt ära mindi? Tõenäoliselt Türile, sest ema andmetel töötas isa Kustas pärast mõisate võõrandamist Türi paberivabrikus, veel hiljem Läänemaal põllutöölisena. Kus nemad Türil elasid ja kas ema ei elanud nendega koos? Hilda oli 1919. aastal Türile tulnud, kas ta elas omaette, õigemini kohtades, kus ta majapidajana või teenijana järgmised 12 aastat töötas? Meile on jäänud mulje, et tütred ei saanud oma emaga kõige paremini läbi, võib-olla sellepärast selline iseseisvumine? Et Liso tööl oleks käinud, sellest märke pole. Meie vanavanemate Pühajõe-, Illuka- ja Türi-periood jääb meile üsna segaseks.
Nii sakslikud nimed, nagu memm ja taat oma lastele panid, talurahva hulgas moes küll ei olnud. Ehk kujutlesid, et kuuluvad mõisainimeste lähikonda? Suurusehullustus? Olen ikka mõistatanud, kuidas nad võisid küll oma tütreid lapsena kutsuda. Ema loobus oma eesnimest 1935. aastal ja võttis nimeks Tiio. Varasemas kirjavahetuses on ta Elly (Elli), Teofilie (ka Teofilia), Teo (Theo). Omadele jäi elu lõpuni Tiiuks. Nii nagu ta õde, meie tädi, jäi Hildaks.
Lokuta koolist 1922. aastal on foto, millel ema seisab tagant teises reas vasakult kolmandana. Teise, 1923. aastaga dateeritud pildi (foto Av.Tõnisson Türis) tagaküljel on kirjas: Lokuta algkooli „Noortepüha” võimlejad, ja kirjutatud ka võimlejate nimed, nende hulgas Eller ja Alt. Pilti luubiga uurides võin vaid aimata, kes ühel põlvel seisvatest tüdrukutest, kel käed ülal kui baleriinidel, just nemad on.
 |
| Tiio Eller (Rummo) |
Vanemad olid pärit Järvamaalt, isa Väike-Kareda Essenbergi, ema Koigi mõisapiirkonnast. Miks möödunud sajandi algul Virumaale ümber asuti, selle kohta meil andmed puuduvad. Järvamaal oldi mõisates põllutöölised, Pühajõe mõisas Kustas kubjas, Liso kodune, aga kus see kodu seal oli, seda me ei tea.
Ema lapsepõlvest ja kooliaastatest – ajast, kui tal meid, lapsi, veel polnud – saan kirjutada vaid vähestele dokumentidele ja fotodele tuginedes. Ka postkaartidele, mis kajastavad aega, mil ema kohtas isa ja nad teineteisele tähtsad, aga veel vabad ja vallalised olid. Isa on õnneks ema paberite ja muude mälestuste hoidmisel olnud väga hoolikas Pärast ema surma pärandas ta need Leale, Lea usaldas hiljem minu hoida.
Nagu mitmeid kordi varem, pean ka nüüd kibedasti kahetsema, et ma kordagi ei palunud ei ema ennast ega Hilda-tädi ega memme, nende mõlema ema, rääkida ema lapsepõlvest. Teada vaid sünniaega ja -kohta, umbkaudselt aimata, kus ja millal ema esimesed aastad koolis käis, näha vaid mõnda vana fotot – nii ei saa ma temast endast ju midagi teada. Võin vaid kujutleda teda kuskil Pühajõe mõisa maadel (kus täpselt?) esimesi samme tegemas või Toila-Oru pargi teedel ringi lippamas (kas mõisatööliste lapsed tohtisidki seda teha?).
Mõni aasta tagasi käisin Pühajõe mõisas ja mõistatasin kupjamaja ees seistes, kas võisid mu vanavanemad äkki siin elada ja ema siin sündida (ema eluloo järgi teame, et ta isa Kustas töötas mõisas kupjana)? See jääb vaid oletuseks.
Eelkirjutatu on minu fantaasiamäng. Nüüd võtan ette dokumendid ja kirjutan faktide põhjal. Ametlik dokument „Isiklik leht kaadrite arvestamiseks”, mille ema on täitnud 26. oktoobril 1949. aastal. Teine, mitteametlik, on „Eluloolised andmed”, kirjutatud ema käega ja dateeritud sama kuupäevaga. (Kui ema teenistuskäiku jälgida, langeb see aeg kokku tema tööleasumisega noorte ajalehes „Säde”.) Samuti on aluseks kirikukirjade järgi koostatud sugupuu (koostajad Milan Pening ja Fred Puss aastatel 2007/2008). Abiks on veel teated ja mälestused emapoolsetelt sugulastelt, kellega olime leidnud kontakti alles 2001. aastal; säilinud postkaardid ema ja lähedaste, ka koolikaaslastega vahetatud kirjadega; ema koolide lõputunnistused, kutsetunnistused ja tunnistused läbitud kursustest; kolm ema pildialbumit ja mõned suured vanad fotod; abielu registreerimise tunnistus, perekonnaseisu tunnistused; ema ja isa Leale kirjutatud päevik; ema päevikud ja märkmed hilisemast ajast; isa leinast kantud kiri emast meile, lastele, pärast ema surma; Lea meenutused, mu enda mälestused ja Paul-Eeriku „Läbi talve. Luulet ema mälestuseks” 1963/64. Nende abil püüangi nüüd ema elukäigu kokku panna.
Millal Pühajõelt lahkuti? Tädi eluloos on kirjas, et ta elas oma vanemate juures Illukal ja töötas mõisas põllutöölisena aastatel 1916–1919. Siis pidi ju ka ema seal elama ja Illuka koolis käima? Ema on kirjutanud, et algkoolis õppis ta alates 1920. aasta sügisest Virumaal ja Järvamaal. Kohti ta ei täpsusta, aga Järvamaal, Lokuta koolis oli ta kindlasti 1922. aastal, sellest räägib foto ja aadress õde Hildalt emale saadetud postkaardil –Türi-Alliku post, Lokuta kooli. Mõnel sama aasta läkitusel on ka Türi-Alliku, Vainu talu. Kes võis seal elada? Kas keegi sugulastest? On teada, et isa vend Eduard Eller perega elas Türil. Vainu tallu on emale kirjutatud veel 1927. aastalgi, kui ema juba Türil gümnaasiumis õppis.
Millal ja kuhu Illukalt ära mindi? Tõenäoliselt Türile, sest ema andmetel töötas isa Kustas pärast mõisate võõrandamist Türi paberivabrikus, veel hiljem Läänemaal põllutöölisena. Kus nemad Türil elasid ja kas ema ei elanud nendega koos? Hilda oli 1919. aastal Türile tulnud, kas ta elas omaette, õigemini kohtades, kus ta majapidajana või teenijana järgmised 12 aastat töötas? Meile on jäänud mulje, et tütred ei saanud oma emaga kõige paremini läbi, võib-olla sellepärast selline iseseisvumine? Et Liso tööl oleks käinud, sellest märke pole. Meie vanavanemate Pühajõe-, Illuka- ja Türi-periood jääb meile üsna segaseks.
Nii sakslikud nimed, nagu memm ja taat oma lastele panid, talurahva hulgas moes küll ei olnud. Ehk kujutlesid, et kuuluvad mõisainimeste lähikonda? Suurusehullustus? Olen ikka mõistatanud, kuidas nad võisid küll oma tütreid lapsena kutsuda. Ema loobus oma eesnimest 1935. aastal ja võttis nimeks Tiio. Varasemas kirjavahetuses on ta Elly (Elli), Teofilie (ka Teofilia), Teo (Theo). Omadele jäi elu lõpuni Tiiuks. Nii nagu ta õde, meie tädi, jäi Hildaks.
Lokuta koolist 1922. aastal on foto, millel ema seisab tagant teises reas vasakult kolmandana. Teise, 1923. aastaga dateeritud pildi (foto Av.Tõnisson Türis) tagaküljel on kirjas: Lokuta algkooli „Noortepüha” võimlejad, ja kirjutatud ka võimlejate nimed, nende hulgas Eller ja Alt. Pilti luubiga uurides võin vaid aimata, kes ühel põlvel seisvatest tüdrukutest, kel käed ülal kui baleriinidel, just nemad on.
 |
| Lokuta kool, 1922 |
Alles on ema fotoalbum, mille esilehel pühendus: „Väikene mälestus ja parimad õnnesoovid onutütrele. August.” (August oli Eduard Elleri poeg.) Albumis on pilte inimestest, keda meie ei tunne, aga ka neist, kelle nägu ja nimi meilegi midagi ütleb. Kellel on olnud osa meie ema ja tädi elus, kellega suheldi otse ja peeti kirjavahetust veel hilisematelgi aegadel. Mahty (Mahti, Magda) Alt – ema kooliõde Türil ja Pedagoogiumis. Juuli – Hilda sõbratar. Dita, kellest on pilt nii lapse kui leerilapsena. (Oli ta selle pere laps, kus Hilda Türil teenis?)
Lisaks üks huvipakkuv fotodokument, millel aurupaiskava rongi foonil suur hulk noormehi, neist enamik valgetes (tudengi?)mütsides, ja foto tagaküljel tungiv, filosoofiamaiguline, väheke segane kiri kelleltki Elmolt, kes kõnetatut teietab ja pöördub ta poole hüüdega: Armastet! Foto on saadetud Õisult 1928. aasta sügisel. Enda isiku on ta tähistanud fotol kahe ristiga, too poiss ei kanna valget mütsi. Võib-olla keegi ema koolikaaslastest? Või mõni austaja Õisult, kus ema praktikal oli? Igal juhul saame kirjast teada, et ehkki kirjutaja vastu ei ole seni huvi üles näidatud, ei kavatse tema seda asja nii jätta.
Veel on väike album gümnaasiumilõpetajate portreedega. Selles paar fotot, kus ema lõbusate kaaslastega Vainu talu ees ja butafoorses „lennukis” Türi laadal, pildistet 1925. ja 26. aastal (viimasel ka kooliõde Magda (Mahti). Veel üks pidulik ülesvõte emast koos meile tundmatu noormehega, see võib olla leeripäevast (ema käis eraleeris 4. aug. 1929). Siin on ema juba tolleaegse moodsa soenguga, juuksed lühikesed ja sirgelt lõigatud tukk. Vaid mõned fotod on dateeritud ja seal nähaolevad isikudki nimetatud.
Albumile on lisaks veel suur koolilõpufoto 1929. aasta kevadest, esimeses reas õpetajad, ema teises reas paremalt kolmas; ja teine suur foto kirjaga tagaküljel: Kehakultuuri kursuste osavõtjaid. Türis 1926. a. 2. mail. (ema ees keskel).
 |
| Kehakultuurikursuslased, Türi, 2.05.1926 |
 |
| Türi Aiandusgümnaasiumi lõpetamisel 1929 |
Lõputunnistuse sai ema 20. juunil 1929. Lõpetas Türi Aiamajandusgümnaasiumi kolmas lend. Tunnistusel on kirjas: Teofilie Eller´i elukombed olid hääd ja tema teadmised ning võimised hinnati lõppkokkuvõttes järgmiselt.
Tunnistusel loetletud 21 õppeaines on saavutused eranditult hääd. (Siinkohal tuleb arvestada, et see oli kõrgeim hinne, väga hääd tollal ei kasutatudki.) Peale selle on ema vabatahtliku ainena õppinud usuõpetust, samuti hääde tagajärgedega. (Küllap oli see vabatahtlikkus sel ajal rohkem kohustuslik, et edukalt edasi õppima minna.)
Üpris huvitav on näha, milliseid aineid meie ema kõik õppinud on! Näiteks maateadus ühes kosmograafiaga ja meteoroloogiaga, mõtteteaduse eelkursus ühes hingeteaduse ja eetikaga; muidugi taimekasvatus, aiandus ja mesindus, aiatööriistad ja masinad, maamõõtmine ja planeerimine, arvepidamine ja praktilised tööd aiamajanduse alal – need ained vastasid selle gümnaasiumi suunale. Gümnaasiumi lõpetajad said õiguse eksamiteta astuda ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse, kui viimaste kohta ei maksa erimäärused. Kuna ema astus Tallinna Pedagoogiumi aiandusharusse, siis ilmselt sai ka tema sinna eksameid tegemata.
 |
| Türil 5.07.1929 |
Pedagoogium ja Tallinna Õpetajate Seminar, kuhu aasta varem oli astunud isa, olid ühes hoones Vene tn. 22. 1929. aastal ühendati need õppeasutused Tallinna Pedagoogiumiks. Tähendab, isa polegi seminari lõpetanud, vaid pedagoogiumi? Või said enne koolide ühendamist seminari astunud õpilased veel seminari lõputunnistuse? Praegu asub selles majas Vanalinna kool, kus nii mõnedki ema lapselapsed on tegutsenud (Kärt lühikest aega inglise keelt õpetanud, Jaak õpetab laulu praegugi) ja lapselapselapsed (Jasper, Jäppe, Pärt) õppinud.
Ema hakkas elama pedagoogiumi ühiselamus Vene tn. 31. Allkorrusel oli kaupluse silt: Pedagoogiumi Aia Lillemüük, kolmel aknal paistavad lilled (vanalt fotolt näen). Sellel aadressil on tulnud kahe aasta jooksul kõik emale saadetud postkaardid, enamasti on toa number 4, mõnel korral ka 5 või 3. Ainult suvekuudel ja koolivaheaegadel on kaardid adresseeritud mujale.
Ema esimese õppeaasta algust, mis isale mõjus lausa meelipimestavalt, meenutab isa meile kirjutatud kirjas selliselt: Meie ajaarvamine algas 29. augustil 1929. aastal. Päikeselisel hilissuve päeval seisin koolikaaslastega Tallinna Vene tänava nr. 22 maja ees – algas mu viimane kooliaasta õpetajate seminaris. Üle tänava, Vene ja Pühavaimu (nüüd Sädeme) tänava nurgal olnud pisikesest toidupoest väljus sädinal salgake tütarlapsi, rutates koolimajja. Ainult mõni hetk nägin nende hulgas üht saledat, sihvakat, laubale lõigatud juustega, rohelist vesti kandvat tüdrukut, minu meelest väga kaunist, väga sarmikat tüdrukut. Sellest jätkus kogu olemust haaravaks hingematvaks veendumuseks: sellest sa ei pääse.
Ei pääsenudki. Edasi kirjutab isa nii: mu esimeseks ja kogu eluks ainukeseks sügavaks kiindumuseks sai sellal pisut tuulepäine tüdruk, kelle naiselikkus oli veel ärkamata. Ja mina olin omalt poolt tema esimeseks ning ainukeseks kiindumusobjektiks naisearmastuse mõttes. /.../ Jah, ei mäleta paraku sedagi, millal ja mida esimest korda kõnelesime. Esialgu pilkude jutt, siis ühised jalutused koridoris loengu-vaheajal, edasi aga juba kõrvuti istumised juhuslikel ühistel loengutel... nagu need asjad ikka algavad.
Veel kirjutab isa: Nagu hilisematest vastastikustest pihtimustest selgus, põdes teie tulevane ema meie esimestel aastatel alaväärsuse-kompleksi, arvates mind temast vaimselt üle olevat. Kui asjatu see oli: olin temast mitmeti pealiskaudsem, tema oli aga väga arenenud, tark, analüüsivõimeline.
Nendest esimestest lembeaastatest (ja ka hilisematest, ühise elu aastatest) teaksime palju rohkem, kui nad – isa sõnul – poleks põletanud suured virnad kirju 1941. aasta suvel evakueerumise eel. Siiski on säilinud nende kirjavahetus (või vähemalt osa sellest) postkaartidel. Ja Leale kirjutatud päevik, kuhu nad vaheldumisi oma lastest, elust ja mõtetest kirjutasid.
Pedagoogiumiõpe oli kaheaastane. Kool andis keskhariduse ja õiguse õpetada algklassides kõiki õppeaineid. Ema lõpetas pedagoogiumi, lõputunnistusel kõigis ainetes hinne hea, vaid muusika ja laulmine rahuldav. Pedagoogiumis oli ta saanud teadmisi veel pedagoogika ajaloos, didaktikas, lapse anatoomias ja füsioloogias, koolitervishoius. Vastavalt õppesuunale ka kõiges aiandusse puutuvas ja veel sulgloomade (?) pidamises.
On aga ka ajutine lõputunnistus, dateerimata, millel kirjas, et lõputunnistus antakse välja pärast suvise aiatöö praktikat (anti 5. sept. 1929). Ajutisel on kaks rahuldavat, laulmine ja joonistamine. Paistab, et ema suvel tublisti joonistas ja hinde parandas.
Nagu lõputunnistusel kirjas, sai lõpetanu õiguse õpetada oma eriainet kesk- ja kutsekoolide oskuslikkude õppeainete õpetajaameti kandidaadina alg-, täiendus- ja keskkoolides ning neis vastavais kutsekoolides, kus õpetajalt sel alal ei nõuta kõrgemat haridust, ja algkooli õpetajaameti kandidaadina kõiki aineid algkoolides ning üldhariduslikke aineid täienduskoolides ja neis kutsekoolides, kus õpetajalt ei nõuta kõrgemat haridust.
Üsna keeruline neis õigustes orienteeruda, ja samas annab lõputunnistus ka palju lootust kuskil koolis töökoht leida. Ema (ja ka isa) kooli lõpetamisele järgnevast elust aimu saades ei olnud see siiski sugugi kerge.
Pedagoogiumiajastki ei ole säilinud palju fotosid. Mõned võtted koolikaaslaste korraldatud teeõhtust, kus näeme nii ema kui isa kaelakuti ülemeelikus seltskonnas. Üks foto juubeliaktusest Tallinna Pedagoogiumi aia 5. sündimisepäeval 1930. a. suvel ja teine aia lokkavast lillekasvandusest. Aktus toimuski aias, rahvast palju, küllap teiste hulgas ka ema.
Veel on album lõpetajate portreedega, eeslehele on ema kirjutanud: Meid oli kakskymmend kolm! Tallinna, kevad 1931. (Selle teksti kohale kleepisin kaks väikest vana fotot majadest Vene tn. 22 ja 31.) On ka suur pilt, millel paistab olevat jäädvustatud kogu pedagoogiumi õpilas- ja õpetajaskond. Kahjuks dateerimata ja pildistamise koht märkimata. Koolimütsiga ema on neljandas reas vasakult kolmas. Aeg ilmselt 1930. aasta sügis või 1931. aasta. Isa pildilt ei leia, ta lõpetas kevadel 1930.
 |
| Pedagoogium, Tallinn 1929-1931 |
Sellised on mälestused ema edukast akadeemilisest elust pedagoogiumi aastail. Selle kõrval aga arenesid tormiliselt suhted isaga. Esimesel talvel oldi lähestikku ja vastastikuline kiindumus aina süvenes. Kevad möödus armujoovastuses, seda võimendas puhkev loodus, mille keskele nad sageli ahistavast linnast pagesid. Et olla omaette, vaid kahekesi. Isa kirjutab, et igatses tüdruku lähedust kirglikult, ema oli aga ettevaatlik ja uje ega lasknud vahekorda lõplikult üheks saamiseni kasvada. Aga oldi koos, ja see oli kõige tähtsam.
Isa lõpetas kooli ja pidi koha otsimisele mõtlema hakkama. Emal algas teine kooliaasta. Nüüd oldi palju lahus – ema mitmes Eesti kohas aedades suvepraktikal, isa aga oma esimesel töökohal, kasvatajana Kose-Uuemõisas laste suvekoloonias. Seda aega valgustab nende mahukas kirjavahetus postkaartidel, mida teineteisele imetihti on läkitatud.
Sügisel jätkas ema õpinguid pedagoogiumi teisel kursusel, isa otsis õpetajakohta. Sel ajal pidi õpetajapaberitega inimene ise selle eest hoolt kandma, et leiaks kooli, kuhu teda tahetakse. Saadeti kohataotluse avaldusi, käidi mööda Eestit õpetajate valimislaatadel, kus sobiv kandidaat paljude hulgast välja valiti. Nii tegutses isa ja hiljem ka ema, kui oli kooli lõpetanud.
Isal kohaotsimisel ei vedanud. Ehkki seminari heade tulemustega lõpetanud, sai talle komistuskiviks kuulumine Eesti Noorsotsialistlikku Liitu, koguni juhatusse. Tal soovitati osa võtta rahvusvahelisest noorsotside suvekursusest Austrias, Innsbrukis. Isa tegi oma esimese välisreisi, olles seal kolm nädalat, saates emale lugematuid igatsuskirju ja pilte kaunitest Austria mägedest, ning tõi talle sealt Tirooli armusümboli – hõbedase eedelveissi, kaelaehte imepeenikese keti küljes. Ehte, mille ema igavikku minnes talle kaasa panime.
Vahepeal oli isa (poliitilisi sidemeid kasutades, nagu ta ise märgib) määratud Haapsallu Lääne maavalitsuse juurde tagavaraõpetajaks. Tuli lahusoleku talv, ema Tallinnas koolis, isa Haapsalus. Vaid harvad kokkusaamised koolivaheaegadel.
1931. aasta kevadsuvel jooksis armastajate vahelt läbi must kass. Isa, armuasjades jätkuvalt tormakas ja pealetükkiv, (alusetult) armukade, ema endiselt hillitsetud, õrnust ja hellust vajav, ent rohkemat intiimsust tõrjuv. Suhte selginemiseks vajati aega ja teineteisest eemal olekut. Ema läheb „võõra mehega”, nagu kirjutab isa, jalgratastega seiklema mööda Lõuna-Eestit. (Millal ja kus koolikohustuslikul suvise aiatöö praktikal oldi?) Isa on jälle kasvataja Kose-Uuemõisas laste suvekoloonias.
Võõra mehe isikut isa oma pihtimuses meile ei paljasta. Mõnele rännult saadetud sõnumile on ema kõrval alla kirjutanud Arno. Matkakaaslane võis olla ema kursusevend Arno Laansoo. Ühele kaardile on ema nagu õrritades kirjutanud: Hoia mulle pöialt, too seiklus on ypris kummaline mul. Isa on kibestunud, armukadedus tõuseb lakke, ta ei vasta ema saadetud kirjadele. Kui nad aga pärast taas kohtuvad, kaovad kõik pilved, nagu väljendab end isa.
Sügise tulekul sõidab ema ühelt õpetajate valimislaadalt teisele, aga tulemusteta. Lõpuks, isa ühe seltsimehe abiga, määratakse ta Kärdla algkooli õpetajaks. Isa jätkab Haapsalus, nüüd on nad asukohtadelt teineteisele lähemal. Kirjavahetus ja vastastikused harvad külaskäigud. Ema elab Kärdlas vanas töölismajas Poska tn. 6 pensionärist naiskangru kaasüürilisena. Omaette toas, mis isa sõnade järgi hubaselt sisse seatud. Seal päädivad nende kaua kestnud armusuhted lõpuks ühteheitmisega. Järgmised kokkusaamised toimuvad juba uuel tasandil.
Aga järgmisel aastal kaotavad nad töö. Noorsotside liitu kuulus emagi, küllap isa õhutusel sinna 1930. aastal astunud. 1932. aastal see organisatsioon keelati. Isa kirjutab: Mind maaliti ajalehtedes kommunistlikuks koletiseks ja ka teie tulevast ema ei jäetud päris rahule. Meie vallandamiseks seaduslikku alust ei leitud, aga meie õpetajatekohad lihtsalt koondati.
Suvel oli ema Nõmmel oma vanemate juures (Liival, Lätte tn. 4). Isa ootas ees sõjaväkke aega teenima minek. Kui ta ühel juunipäeval Nõmmele tuli, tunnistas ema talle pisaratega, et on rase. Isa kirjutab: (...) isatundeist polnud mul aimugi. (...) Mis teha – kohata, tööpuudus, sõjaväkke minek mõne nädala pärast? Nähtavasti olin hämmelduses, sest tema ütles, et ta ei tahtvat, et ma end temaga seotuna tunneksin, ta ei tahtvat mu elu ära rikkuda, tema sünnitavat lapse mälestusena minust, ärgu ma vaevaku oma pead ega südant. Praegugi veel heliseb mu kõrvus see pisarahääleline purse. Ma ei lasknud sellist juttu rääkidagi, kuigi olin ise üsna nõutu: kuidas edasi? Peatselt tulin uuesti ta juurde, kaasas kolm punast roosi, – igaühele üks. Veensin teda kaasa tulema Nõmme perekonnaseisu ametisse, kus andsime avalduse abielu registreerimiseks. Kuidas see esialgu pidi välja nägema, seda ei teadnud me kumbki. (...) 6. augustil 1932 sai meie abielu paberliku vormistuse. Teie ema hakkas kandma minu perekonnanime (Rummo). Ta oli rahulikumaks, tasakaalukamaks, väärikamaks muutunud. Ematunded olid tugevasti juba võimust võtnud.
Perekonnaseisutunnistusest on säilinud ärakirjad hilisemast ajast, seal on ka kirjas ema eesnime muutmine. Aga paar päeva pärast registreerimist on Nõmme Linnavalitsuse perekonnaseisuametnik andnud neile õiendise toimunu kohta. Õiendis on antud esitamiseks politseile. Sisseregistreerimiseks? Kas memme-taadi juurde Nõmmele? Küllap vist.
Nüüd tagasi Kärdlasse. Ema õpetajatöö kohta on koostatud Teenistuse kiri, peetud Lääne maakoolivalitsuses 1. aug 1931 kuni 1. aug. 1932. Sealt saan mõndagi teada. Ta oli tööle valitud õpetaja kandidaadina. Sai algul palka 90,71 krooni. Tundide arv algkoolis oli 26 ja täiendusklassides 2. Ametitõotuse andis 22. sept. 1931. Alates 1. jaan. 1932 sai palkade vähendamise seaduse järgi palka 87 krooni. Kohalt lahti registreeritud 1. 8. 1932. Hinnangut ema töö kohta pole antud.
Teistlaadset huvitavat teavet saan ema säilitatud väljaandest „Väikelavade aastaraamat 1932” (Väljaandja Taavet Mutsu Teaterikirjastus Tallinnas.) Koostanud väikelavade näitejuhtide, informatsioonide, kirjade ja isiklikkude tähelepanekute põhjal Pear Luide.
Raamat algab Pear Luide näitetegevuseteemalise luuletusega, sellele järgnevad kuude kaupa väikelavade mängukavad, sündmused Eesti kutselistes teatrites ning haridusseltside tegevuses; arvustused ja mõtted väiketeatrite lavastuste ning repertuaari kohta, ka mõned fotod jm. Veebruarikuus on artikkel „Teatrielust Kärdlas”.
Kärdla suurem haridusline koondis on „Noorte Ühing. (...) Peale N.Ü. ei saa siinkohal nimetamata jätta, Kärdla 8-kl. algk. Viimane on teinud pääle uude koolimajja asumist lavalisel alal märgatavaid edusamme. Koolil on õige suur ja nägus saal suure ja sügava lavaga. Kodusel teel on valmistatud kaunikene hulk dekoratsioone ja muud lavavarustust. (...) Valmistamisel on praegu M.Metsanurk’i näidend „Agulirahvas läheb ajalukku”. Liige.
Arvustusest: (...) Prl. T. Eller (Toots) esines väga iseteadlikuna. Toetas ainult endale, ei uskunud mehi. Kukkus küll hra Kihu tutvusega sisse, kuid see olla olnud Marta ja Maara süü. (...) Algul oli kuulda hääli, nagu oleks see liiga julge samm tuua sarnane näidend nagu „Agulirahvas läheb ajalukku” maalavale, kuid peagi lahtus palavik ja tükk võeti publiku poolt õige soojalt vastu. H.
Nagu eespool öeldud, ema õpetajana Kärdlas jätkata ei saanud. Ta otsis uut kohta ja sai Valgamaale Pikasilla algkooli õpetaja kohuste täitjaks, nagu öeldakse Teenistusekirjas, mida peetud Valga Maakoolivalitsuses 1932. a. 1. augustist kuni 1933. a. 1. augustini. Palka saanud kooliaasta jooksul XVII palgaastme järele (summa puudub). Abiellunud 6. augustil 1932. a. Paul Rummoga. Sünnitanud tütar Lea 17. detsembril 1932. a. Kohalt lahti registreeritud 29.VI 1933. a. Maakoolivalitsuse otsuse alusel kooli klassikomplektide koondamise puhul.
Alles 10. juunil 1933 on emale väljastatud Algkooliõpetaja Kutsetunnistus. Siit selgub, et kaks aastat õpetajakandidaadina töötamist oli pedagoogiumi praktikaaeg ja et ta võttis osa pedagoogiumi juures praktikaaega lõpetavaile õpetajaameti kandidaatidele korraldatud kursustest (millal, pole märgitud). Arvesse võttes Teofilie Rummo (sünd. Eller) poolt tema pedagoogilise tegevuse kohta esitatud aruannet ja koolinõuniku hindamist tema, Teofilie Rummo praktikaaja töö kohta, Tallinna pedagoogiumi kutsekomisjon otsustas anda Teofilie Rummo’le (sünd. Eller) algkooliõpetaja kutse, mille tõenduseks antakse talle välja käesolev kutsetunnistus.
Pikasilla-aasta oli emale raske. Töötada koolis, viimaseid kuid lapseootel, olla üksi (isa kaugel Narvas 1. jalaväe rügemendi 3. kompaniis aega teenimas), sünnitada laps ja teha tööd edasi – see nõudis vaprust. Ema oli vapper. Õde Hilda lõpetas töö Türil ja tuli talle enne Lea sündi toeks. Isa sai nädalaks sõjaväest puhkust.
17. detsembril sai aeg täis. Haigla oli kaugel, transporti polnud. Isa helistas telefoni kõnepunktist, sai Puka arstijaoskonnast kätte doktor Käbina. Arsti tulek võttis aega (Puka pole lähedal), aga arstil oli vähemalt auto. Sünnitus toimus kodus. Isa paanitses teises toas, mehi tol ajal sünnituse juurde ei lubatud. Laps tuli ilmale.
Puka jaoskonnaarsti 28. detsembril 1932 käsitsi kirjutanud sünnitunnistus: Tõendan käesolevaga, et proua Teofilie Rummo, 27 a. vana, elukoht Tartu mk. Pikasillal, sünnitas omas kodus 17-mal detsembril käesoleval aastal kell 20.40 elusa tütarlapse. Dr. Käbin. Tegelikult oli ema 23-aastane. 10. jaanuaril 1933 käis Hilda-tädi 10 km kauguses vallamajas lapsele nime panemas. Nimeks sai Lea.
Kui isa paari päeva pärast taas Narva lahkuma ja Hilda Tartu haiglasse minema pidi, nagu selgub ta emale haiglast saadetud kaardilt (mis viga, sellest ta ei kirjuta), jäi ema Leaga kahekesi. Talle oli toeks kaasõpetaja Hell Maran, kelle poeg Rein on Least aasta vanem. Ta abikaasa Tiidu, isa kauaaegse sõbra ja kolleegi, lasid sakslased sõja algul maha, aga side nende perekonnaga säilis aastakümneid.
Hilda tuli haiglast koju tagasi. Ühes dateerimata kirjas teatab ta vanematele: Täna hommikul käis Teol arst. Tal on näärmete põletik. Arst tegi lõikuse, praegu on kõik korras, kümne päeva pärast pidi saama üles tõusta. (...) Lea on tubli, arst kiitis: hästi arenenud laps. (...) Paul pidi varsti koju külla tulema, siis panen last hoidma.
Ema ja isa peavad tihedat kirjavahetust, aga ema mainib vaid kord, et tervis on niruvõitu. Isa igatseb pere järele. Kõrgemate võimude otsusega lastakse ajateenijad ettenähtud aasta asemel küll kaheksa kuu pärast vabaks, aga isa peab tagasi Haapsallu minema, kuhu ta oma koha kohtu kaudu tagasi on nõudnud. Jälle ollakse lahus. Tädi Hilda on asendamatu lapsehoidja ja koduabiline, ema saab tööd edasi teha. Kooliaasta lõppedes läheb ema Lea ja Hildaga vanemate juurde. Isa vabaneb asendusõpetaja rollist Läänemaal ja viimaks on perekond suve hakul Nõmmel jälle koos.
Kuid mitte kauaks. Jälle algab tööotsimine. Seda peab tegema ka ema, sest ühe teenistusest poleks pere ülalpidamiseks piisanud. Ka vanemad vajasid toetust. Isa kirjutab: Kiskusime end südamevaluga Least lahti, sõitsime koos ja eraldi mööda õpetajate valimise laatu. Kõikjal oli võistlejaid kümnete kaupa, ja meil ei õnnestunud endi kanda kusagil kinnitada. Talv lähenes, pere vajas peavarju ja toitu. (...) Sügisel määrati mind Pärnumaa tagavaraõpetajaks. Esmakordselt asusime üheskoos kodu looma. Üürisime kaks pisikest toaubrikut Pärnu Vabadusplatsi äärses tagahoovis (Vabadusväli 8 – 12). (...) Ema, Lea ja Hilda-tädi tulid sinna. Ent veel polnud aeg küps meie ühiseks eluks. Ema sai aastaks õpetajakoha Restu, Valgamaale. (...) Ta läks pisarsilmil. Mina omasoodu sõitsin haigestunud õpetajaid asendades mööda Pärnumaa koole.
Restu kooli perioodi kohta teame vähe. Mõned ema meeletut igatsust täis kirjad koju. Least ta aastasel sünnipäeval eemal olles kirjutab ema, et kujutleb pisikest pambukest enda ees õpetajalaual... Või oma kitsukesel raudvoodil lamades kujutleb teda enda kaisus... Mõned kaardid isalt aadressil: Restu algkool, Lauküla, Valgamaa. Mõned vähesed päevad koolivaheaegadel kodus ja ema sissekanded Lea päevikusse, kus ta endast ei kirjuta, ikka vaid Least. Üks õnnelik nädalane kodusolek koolis möllavate sarlakite pärast. Kus ja kuidas ta Restus elas, seda me teada ei saa.
Lea oli sellel talvel Hilda-tädi hoolel, ka isa sai vahetevahel kodus olla. 1934 aasta kevad tõi pere taas Pärnus kokku. Ema sai paariks kuuks laste suvekoloonia juhataja koha Saugal. Isa sõitis jälle mööda õpetajatelaatu. Siis sai ta ajalehest teada, et on tagaselja valitud õpetajaks Viljandisse, kuhu oli ka paberid saatnud. Isa kirjutab: Uljas tujus sõitsin koju, ema oli Saugast mind vastu võtma tulnud. Selle uljuse üheks tulemuseks oli Malle ilmumine meie perre mõne aja pärast.
Ometi oli tulnud aeg, mil isa ja ema olid koos ja lastele iga päev olemas. Aastail 1934–37 töötas isa Viljandis Valuoja koolis. Üüriti kena kolmetoalist korterit õuepealses majas Leola tänav 6 b (praegu Leola 4). Hiljem saadi juurde veel üks tuba memmele-taadile, kes minu teada hakkasid tööle sealsamas majahoidjatena. Hilda-tädi oli selleks ajaks meie perest lahkunud (ema oli ju kodune ja hoolitses laste eest ise) ja läinud Tartumaale Rõngu valda taluteenijaks.
Ema ootas teist last. Töökohta ta ei saanud, oli siin-seal õpetajaasendajaks ja ühel suvel laste mängumurul kasvatajaks. (Eestis oli suur tööpuudus ja sellest tingituna anti välja seadus, mille kohaselt abielunaistele riigiteenistuses kohta ei võimaldatud.)
Least on juba palju räägitud, nüüd pean kirjutama ka endast. Isa kirjast: Ema tusatses Malle oodates, sest talle tundus võimatuna oma ema-armastust kahe lapsega jagada. Kui aga Mall ühel kaunil kevadpäeval (1935. aasta 17. aprillil) Viljandi haiglas kergelt ja väheste valudega ilmus, oli ta (ema muidugi) esimeseks hüüatuseks, kui teda lillekahlakaga vaatama läksin: kuidas ma nii kallist ometi igatseda ei osanud! Ka minagi oskasin sellest krimpsnäost nagu rohkemgi isarõõmu tunda kui esimesest kohe algul.
Viljandist tehti külaskäike üle Eesti sugulaste juurde (isa suguvõsa oli hästi suur) ja nemad külastasid meid. 1936. aasta suvel oldi kogu perega Kaareperes, kus isa oli laste suvekoloonia juhataja. 1937. aasta suvel võttis tädi Leida, isa õe pere meid oma katuse alla Narva-Jõesuus. Enne minu sündi oli ühel suvel peesitatud Pärnu rannaliival.
 |
| Narva-Jõesuu,1937 |
 |
| Viljandi, 1938 |
Siis hakkas isa ringi vaatama uute „väljakutsete” (nagu nüüd on kombeks öelda) järele. Ta valiti Tallinna Noorte Punase Risti instruktoriks ja 1937. aasta sügisel saatsid kolleegid ta Viljandist pealinna poole teele.
Leidsin ema paberite hulgast Eesti Punase Risti tunnistuse selle kohta, et temagi on samas liinis tegutsenud – osa võtnud Viljandis 1935. a. korraldatud samariitlaste kursusest ja sooritanud vastavad katsed. Tunnistus välja antud kuu enne minu sündi. Eks tal sellepärast oligi nii kerge mind ilmale tuua, et teoorias oli tugev!
Hilisemast ajast, 1938. aastast on teinegi samalaadne tunnistus: ema on osa võtnud Konstantin Pätsi nimelises Eesti Punase Risti vabaõhukoolis korraldatud suvekonverentsist, kus toimusid loengud, praktilised töödemonstratsioonid ja järgmised kursused: samariitlaskursus, ujumise ja vetelpääste kursus ja portfooliote valmistamise kursus. (Portfoolio – kellegi töid tutvustav mapp.)
Isa Tallinna lahkunud, võttis ema ta töökoha koolis ajutiselt üle, ju oli see siis mehenaistele juba lubatud. (Vahemärkusena pean ütlema, et sel õppeaastal oli tal üheks õpilaseks Tõnis Kask, millest me muidugi hoopis hiljem teada saime. Kask elanud ka meiega ühel tänaval, meie vastas. Võib-olla oleme koos mänginudki?) Mina Viljandi-aega ei mäleta, olin veel liiga väike. Vaid üks mälupilt sellest ajast: istume Leaga Maakiriku ees murusel nõlval ja teeme võilillevartest kette.
Isa otsis meile Tallinnas korterit ja sai 1938. aasta kevadeks elamiskoha Pääskülla, mis tookord Nõmme linna alla kuulus. Seal, Suvila tänav 25, oli meil kodu suure aiaga majas. Aed kõrgete mändide all, kevadel õitsesid seal kirsipuud ja oli liivakast, kus mängisime. Seda aega mäletan uduselt juba ise.
Ema sai pooleks aastaks töö ajutise asetäitja-õpetajana Nõmme linna algkoolides. 1938. a lõpust kuni 1940. a. oktoobrini tegi väiksetasulist tööd lasteajakirja „Meie Noorus” juures, mille vastutavaks toimetajaks oli isa saanud. Küllap sellega seoses on ema läbinud järjekordsed, seekord haridusministeeriumi korraldatud eesti ajaloo, arheoloogia ja etnograafia-alased kursused. Laste, st meie järele vaatas memm. Taati ma Pääskülast ei mäleta. Kus ta võis olla? Türil sugulaste juures?
Ema ja isa sissetulekud olid nüüd juba nii arvestatavad, et nad said nii 1938. kui 1939. aasta suvel võimaldada perele puhkuse Haapsalu rannas. Sealses sanatooriumis sai ema tervise turgutamiseks ka mudaravivanne. 1939. aasta sügisel üüriti uus, senisest parem (ja kallim) korter Kivimäel, Laane 4. Meie juures elas nüüd taat. Kus memm sel ajal oli, seda me jällegi ei tea. Türil? Isapoolsete sugulastega jätkus tihe läbikäimine, vaadati üle ka kõik tädidel-onudel sündinud lapsed.
Euroopas oli alanud sõda, mis Eestit esialgu ei puudutanud, aga meeleolud olid ärevad. Siis tulid Eestisse NLiidu sõjaväebaasid. 1940. aasta suvel toimus Eestis riigipööre ja võimule said kommunistid. Sügisel astus Eesti „vabatahtlikult” NSVLiitu.
Isa oli 40. aasta suvel „Meie Nooruse” suvelaagri üldjuht Kosel ja Leagi oli sealne kasvandik. Lea oli edukalt teinud eksamid Prantsuse Lütseumisse astumiseks (mis samal aastal kinni pandi ja sügisel läks ta kodulähedasse kooli). Pärast laagrit oli kavatsus sõita kuuks ajaks Pärnu randa puhkama. Lea väidab, et seal tõesti olime, aga kui kaua, seda ta ei mäleta.
Sellest pole ei fotosid ega kirjutisi Lea päevikus. Viimase sissekande on ema teinud 17. juunil 1940. Siis sissekanded katkevad kuni 1945. aasta 9. maini. Lea arvab, et isa ja ema hävitasid mõned lehed – võib-olla oli sinna kirjutatud midagi niisugust, mis uute võimude kohalolekul oleks meile kõigile kahju teha võinud.
Isa oli hakanud toimetama ajakirja „Teater ja Muusika” ning täitma mitmesuguseid administratiivseid ülesandeid haridusministeeriumis ja kinofikatsioonivalitsuses. Siis määrati ta Estonia teatri direktoriks. Emast sai 1940. aasta oktoobris ajalehe „Nõukogude Õpetaja” vastutav toimetaja – 41. aasta juunini, mil ajaleht suleti.
Kui Saksamaa 21. juunil 1941 kuulutas NLiidule sõja, sattus Eesti kui piiririik esimesena löögi alla. Isa oli just üürinud Narva-Jõesuus suvila, et sinna puhkusele sõidaksime. See jäi muidugi ära. Ema ootas last, kauaoodatud poega (nad olid kindlad, et see peab olema poeg).
Paljud inimesed, kes kartsid sakslaste sissetungi Eestisse, olid valmis kodunt kaugemale, Venemaale minema. Isa kirjutab: Peatselt algas soovijaile naiste, laste ja vanemate meeste evakueerimine. Ka meie emakene, lastega käekõrval ja rindade all, valmistus sõitma. Pakkisime hädavajalikud kohvrid, põletasime endi kirjavahetuse. Mall haigestus – vist külmetas õhuhäirete ajal keldris. Sõitsime siiski väga raske südamega ja pakkidekoormaga Ülemistel ootava evakuatsiooni-rongi poole. Teel läksime Koidula tänava sugulasi hüvasti jätma. (Seal elasid tädi Leida ja onu Maanu tütre Eviliga). Mallel oli halvem. Maanu-onu hakkas kojujäämist keelitama. Ränk oli otsustada: üks laps haige, teine – juba olukordi mõistvam – meeleoluliselt väga häiritud, kolmas kujunemas kallis rüpes, vanemad jäävad hooldamata, mina sõjaväekohuslasena ei saa kaasa sõita. (...) Rongid olid pommitusohus. Kodumaalt lahkumine juba iseenesest polnud naljaasi. – Sõitsime Kivimäele tagasi.
Olen mõelnud: missuguseks oleks kujunenud meie saatus, kui oleksime ikkagi sõitnud? Isast lahus oleksime nagunii olnud. Kas emal oleks Venemaal kergem olnud kui siin? Need küsimused jäävad vastuseta.
Varsti saatis isa meid emaga maale, „Hindrekuperre” (seal elasid meie sugulased või nende tuttavad, ei tea täpselt), ise jäi ta Tallinna, „Estonias” rindebrigaade organiseerima. Juulis soovitati talle evakueeruda, esialgu Narva, kus peatus vabariigi valitsusaktiiv. Rinne oli aga Narva kaugemast tagalast ära lõiganud. Tuldi Tallinna tagasi ja isa jätkas tööülesannete täitmist. Rinne lähenes ja meil maalgi muutus olukord ärevaks. Ema otsustas meid linna tuua.
Meie tagasitoomiseks saatis isa meile järele onu Maanu kusagilt saadud veoautoga. Pärast mitmeid seiklusi kehvadel metsateedel ja kahtlasel sillal, millest ülesõitu onu igaks juhuks silla all seljaga toetas, jäi auto vene patrulli ees toppama – Tallinna sissesõit oli keelatud. Maanu-onu seletused (ta valdas hästi vene keelt) ei aidanud. Ööbisime metsa all autos juhi kabiinis ema kaisus, onu läks olukorda päästma. Kuidas ta isaga ühenduse sai, ei tea, aga tuli vastu hommikut koos temaga tagasi, isal käes mingi teatri pitsatiga paber. See avaldas venelastele muljet ja auto lasti läbi. (Need on kõik Lea mälestused ja mõnes asjas erinevad isa kirjutatust, kes väidab, et ema oli kusagilt helistanud ja vajalikud paberid sai ta öösel sisekomissarilt). Oli, kuidas oli, meie saime igal juhul päästetud ja pere ivakeseks ajaks kokku. Mina mäletan kogu sellest odüsseiast vaid paari seika nagu läbi une.
Lahingud käisid juba Tallinna all, kui isale tehti taas ettepanek evakueeruda – viimse laevakaravaniga, mis Tallinnast väljuma pidi. Ema soovitas tal seda teha, arvates, et ega sakslaste võimu all isa ta mineviku pärast rahule jäeta. Ema läks jalgsi Kivimäelt Tallinna (rongid enam ei käinud) ja viis isale kohvri hädavajalikuga. Nende viimase kohtumise kohta enne pikka lahusolekut kirjutab isa: See oli masendavaim pooltund meie ühises elus, valusaim lahkumiskallistus. Nüüd paraku teame, et masendavam lahkumine oli veel ees.
Isa lahkus sadamast „Suurel Tõllul” koos valitsuseliikmete ja teiste tähtsate tegelastega, keda sakslaste saagiks ei otsustatud jätta. Õnnekombel jõudis see laev tervena sihtpunkti, samal ajal kui palju evakueerujaid teiste alustega põhja läks.
Algasid kolm isata aastat sakslaste okupeeritud Eestis. Ema oli uskumatult kange naine, et ta need vastu pidas ja pere raskustest hoolimata vee peal hoidis. Meie kodu otsiti läbi, arvati, et isa jäi Eestisse, läks põranda alla. (Kuidagi jõudis see väljend ka minu kõrvu ja ma nägin unes isa keldritrepist üles tulemas, põranda alt siis, punane kleit seljas.) Ema kutsuti korduvalt ülekuulamistele. Mina ei saanud ümberringi toimuvast midagi aru ja elasin oma lapseelu häirimatult edasi.
Ühel päeval, kui ema kodunt ära oli, tulid mingid mehed ja hakkasid meie kuuris põrandat lammutama. Taat läks välja asja klaarima, ta tõugati pikali. Lea nägi seda aknast. Arvati, et need olid eestlased, omakaitsemehed. Kuskohast nad teadsid sealt midagi otsida? Vähesed emale ja isale tähtsad asjad, mis kuuri põranda alla olid peidetud, läksid nende saagiks. Seal olevat olnud ka minu fotodega album, mis oli ehk kunagi tulevikus kavatsetud mulle anda, nagu anti Leale temast kirjutatud päevik.
Ema oli tööta. Meie korterisse paigutati saksameelne eesti perekond imikuga, meie taandusime ühte tuppa. Taat jäi haigeks (kas põhjustas selle kukkumine?) ja talvel suri. Sel ajal oli emale toeks ülakorteris elav Remmelite perekond. Olen mõelnud, et kui väga raske on, leidub ikka mõni hea inimene, kes appi tuleb. Oli ju ka ema alati valmis teisi aitama. Kui ta igavikuteele saatsime, ütles üks naabritest ennast ja mind lohutades, et majarahvas oli tihti ema käest nõu küsimas käinud ja seda alati ka saanud, et ta arvamust usaldati. Seda oli hea kuulda.
Remmeli-tädi hoolitses meie eest ka siis, kui emal jaanuaris aeg täis sai ja ta sünnitusmajja minema pidi. See minek oli rohkem kui keeruline. Ema kirjutiste hulgas on 14. juulil 1942, isa sünnipäeval, isa Paulile ja poeg Paul-Eerikule kirjutatud kiri – kui kumbki neist kunagi selle lugejaks satub, nagu ta ütleb. Mulle on 1942. aasta 19. jaanuari sündmustest aastakümneid hiljem jutustanud Remmeli-tädi, aga siinkohal kirjutan sellest ema enda sõnadega.
Kärekülma jaanuari algpäevil oli mure ja hirm Sinu (Paul-Eeriku) saabumistundi oodates tõusnud haripunkti. (...) Mingit helistamisevõimalust, ega autohankimisevõimalust polnud ette näha. Hellitasin siiski nagu salakesi lootust, et Punase Risti esmaabiauto on sõidus ja saan seda ootamatul juhul tarvitada. (...) Vastati, et ka surmatõve puhul ei sõida auto välja – ei ole bensiini. (...) Hommikul kõndisin 27-kraadises pakases kalli ja abivalmi naabrinaise pr. Remmeli kindlal toetusel Nõmme-Väike jaama ja sõitsin surutuna loomavaguni nurka püstijalu Tallinna, jooksin trammigagi veel võidu, lasksin end ruumipuudusel ühest haiglast (Sakala tn sünnitusmajast) tagasi tänavale saata ja jõudsin viimaks teise haiglasse (Lembitu tn. erahaiglasse) veelgi tund-poolteist enne Su saabumist, milline aeg mind lasti külmetada osalt haiglakoridori nurgas ustevahelises tõmbetuules kõverdamas mingis vitstestpunut toolikõgerikul, ja osalt eelmisest päevast saadik kütmata sünnitustoas. Ja siis 10 min. enne kümmet jõudsid Sa pärale, tugev ja lärmakas kui täitsamees kunagi. (...) Nii, minu kallis suur Paul, tuli meie pisikene poeg – ka Paul – siia sõjaraskusis heitlevasse ilma, ja ma pidin kohe mõtlema, millise Ilmasõja kuul küll tema meilt kord võtab!
Emal oli nüüd juba kolm last toita, katta ja kasvatada. Sissetulekuid polnud. Ka niisugust vara, mida rahaks teha, meie perekonnal polnud. Et piim rinnas säiliks, jõi ema piimaga teed, jube vastik oli minu meelest. Ent ema raskustest ei taibanud ma tuhkagi. Laps on ikka laps. Ehkki – Leagi oli ju alles laps, aga tema mäletab hoopis rohkem.
Tagantjärele olen mõelnud – ma olin ikka vist pisut alaarenenud. 6-7-8-9-aastane, nagu ma sõja ajal olin, pidanuksin ma oskama paljusid asju juba tähele panna ja ehk mõistagi. Jah, mõningaid olmelisi mälestusi mul muidugi on, aga enamasti on need seotud mu enese heaoluga. Pahurdamist, kui ema ei lubanud meid Leaga sakslaste sissetulekul neid tänava äärde omaenese peenralt korjatud kressiõitega tervitama minna, mida paljud ju tegid. Või kui ta ei lubanud meid vastu võtta saksa sõdurite pakutud šokolaadi. Või kui ta sai pahaseks, kui üks sõdur oli mulle andnud õitsva toomingaoksa ja mina sellest kodus rõõmuga rääkisin. Või õnnetuolemist, kui ema küttematerjali puudusel meie nukuriiuli ahju pani.
Seda, et meil hädavaevu toitu oli, ma tähele ei pannudki. Leivakuivikud soolaga maitsesid ju hästi! Leiba oli aga napilt. Suhkrut polnud. Lea mäletab peedisiirupit, mida magusapuuduse leevendamiseks keedeti. Mingeid juurikaid ikka olnud. Ja jälle leidus häid inimesi, kes appi tulid. Üks tuttav onu tõi terve maaleiva! Teine suhkrut (nimetasime ta änhi-onuks, Paul ütles suhkru asemel änh). Piima tõime Harkus talu pidavatelt sugulastelt (perenaine Liina oli meie isa poolõde). Kui Lea suviti Hilda-tädi juures maal oli, korjas ta usinalt metsast vaarikaid vennakese kosutamiseks. Minust küll miskit abi polnud. Nüüd, kui oma perele metsast rõõmuga marju korjan, tunnen, nagu lunastaksin tolleaegset võlga.
Et olukorda kergendada, saatis ema mind ja Lead, vaheldumisi või koos, suviti lahkete sugulaste juurde „supile ja seebile” – Liina-tädi juurde Harkusse ja Hilda-tädi juurde Tartumaale. Minu saatis ta esimeseks koolitalveks 1942/43 Juuru Jussi-onu (isa poolvenna) ja Olga-tädi juurde, kel endal lapsi polnud. Lea sai 1944 a. suvel võimaluse minna Iklasse sanatoorsesse lastelaagrisse ja mina sama aasta kevadel-suvel, kui ma kopsuhaigena arstiabi vajasin, Taheva lastesanatooriumisse. (Sanatooriumidesse saatmist soovitas ja vahendas doktor Ambros, meie võrratu lastearst.) Kujutlen, kui raske südamega ema neid lastejagamisi tegi, eriti viimasel suvel, kui sakslased juba taganesid ja sõjategevus Eestisse oli kandunud. Räägiti, et sakslased võtavad lasteasutusi taganedes kaasa. Ema korjas (vist selles hirmus) meid suvel jälle koju kokku.
1942. aasta suvel olime Kivimäelt Nõmmele kolinud, elasime juba Valguse tänaval, maja 6, korter 3. Miks ema Laane tänavalt ära tulla otsustas, ei tea. Ehk aeti meid korterikaaslaste huvides välja? Uus korter oli puumaja esimesel korrusel ja kehvem kui eelmine. Aga seal leidis ema endale jälle hea naabri, kellega sõjaaja raskusi jagati.
Kõrvalkorteris elas kunstnik Eduard Järve lesk tütre Eloga. Hüüdsime teda Elo-emaks (ta nimi oli tegelikult Juta ja dokumentides koguni Marta). Tema abikaasa olid venelased Tallinnast taganemisel maha lasknud, kahtlustatuna haiguse simuleerimises, kui mobiliseerituid laevale käsutati ja ta valu pärast ei olnud suutnud minna. Elo-ema jutustas mulle seda aastakümnete pärast. Meie ema ja Elo-ema üksteist toetav suhe kestis ka pärast sõda, kui naabrid enam ei oldud. Kui meie emata jäime, oli Elo-ema mulle kuni surmani nagu side olnu ja oleviku vahel.
Meie ema ja Elo-ema leidsid teineteises hingesugulase. Olid nagu õed, välimuseltki sarnased. Koos võtsid nad ette igasuguseid aktsioone, et peresid ära elatada. Käisid turbarabas turvast varumas, vedasid kuskilt koju propse – kütte nad sedasi kindlustasid. Toiduainete saamiseks tehti „kaubareise” – sõideti rongiga siia-sinna maale ja üritati mingeid riidehilpe toidu vastu vahetada. Ja oldi hirmul, et sakslased inimesi jaamades kontrollides sellegi vähese, mida saada oli õnnestunud, konfiskeerivad.
Ema oli ennegi reumaga hädas olnud, need aastad süvendasid ta haigust. Aga ta ei kaevelnud kunagi. Meie meelest oli ta alati tugev ja tegi julgeid otsuseid. Ometi oli tal palju muresid, mida oleks vaja olnud kellegagi jagada. Lea ütleb, et mõnigi kord oli ema talle ennast puistanud, kinnitades, et need jutud peavad jääma vaid nende kahe teada. Jäidki. Leale kui lastest vanimale oli ikka kinnitatud, et ta on suur ja tark (tütar, õde), ja teda usaldati. Minu puhul oleks see mu lapsiku meele tõttu riskantne olnud. Aga küllap polnud see eelis, õigemini kohustus Leale kerge kanda.
Suurim usaldusalune oli emale muidugi Elo-ema. Ja ka suurim abiandja. Tänu temale sai ema tööd Eesti Statistika Valitsuses ja töötas seal augustist 1942 kuni septembrini 1944 ajutise arveametnikuna. Palk polnud küll vist märkimisväärne (mida mina sellest tean!), aga abiks ikka.
Muidugi tegi emale lakkamatut muret teadmatus isa saatusest. Ja ometi, kuigi sakslased raadioid konfiskeerisid, leiti võimalusi neid peita ja ka keelatud raadiojaamu kuulata. Nii sai ema ühel heal päeval Remmelitelt teada, et isa on elus, oli raadios rääkinud. Seda rõõmu jagas ta ka Leaga (kes ei tohtinud sellest omadelegi kõssata).
Sõjaaegsed mälestused on Lealt. Õhuhäired, pommitamine, varjendis istumine (Valguse tänava maja keldri kohta varjend öelda on küll liig) – ma nagu polekski kohal olnud. Märtsipommitamise ajal polnudki. Alates 1. märtsist olin Läti piiri lähedal Taheva sanatooriumis, igatsesin koduste, eriti ema järele, aga ei osanud ei nende ega enda pärast karta. Süüdimatu lapseiga! Aga mida pidi tundma ema...
Suvel 1944 evakueeriti statistika valitsus linnast Järvamaale Laupa mõisa. Töötajad said elamise ümberkaudsetes taludes. Nii meiegi pere. Ema käis mõisamajas tööl, mina ja Paul, hiljem ka Lea, kui Iklast tagasi tuli, olime rohkem memmega. Sellest ajast on minulgi katkendlikke mälestusi – vähem emast, rohkem ikka omaenda tegemistest.
Sügisel jälle Nõmme-kodus. Ema on tõbine. Sakslased taanduvad, veel kostab plahvatuste müra. Ühel päeval levib jutt, et Pika Hermanni torni on heisatud Eesti sinimustvalge. Sellest päevast on mul selge mälestus: istun laua taga, joonistan torni ja lippu. Memm tantsib mööda tuba! Ema lõpetab karmi sõnaga selle pidutsemise.
Siis on ema päris haige ja lamab päevalgi voodis – mulle täiesti arusaamatu nähtus. Aga ühel septembripäeval, vist ema sünnipäeval või päev-paar pärast seda, tuli tagasi isa! Ehkki sõda veel käis, oli Tallinn vaba ja meie pere üle mitme aasta jälle koos. Isa ja Paul kohtusid esimest korda.
Siitpeale ei saa ma enam tsiteerida isa kirja emast, see on väga isiklikest tunnetest kantud. Lea kirjutis „Kadunud aega otsimas” lõpeb pere Tallinna-tulekuga. Vaid vähesed säilinud dokumendid annavad tunnistust ema tegemistest pärast sõda. Nüüd algavad mu enda mälestused.
Isa kui „funktsionäär” sai meile samal, 1944. aasta sügisel uue korteri Tallinnas, Pärnu mnt. 23-5. Uhke maja, suured, hea planeeringuga korterid. Maja oli kuulunud juudist arsti perekonnale, kes NLiidu tagalast tagasi tulnuna oma korteri tagasi sai. Kes kunagi meie korteris võis elanud olla ja kuhu kadusid kõik teised korterivaldajad, sellest pole mul aimugi. Tühjaks jäänud korterid anti kirjanikele, seal hakkasid elama Semperid, Viidingud ja Rummod, ka teadlane Jüri Nuut perekonnaga (ja küllap veel keegi).
Viis tuba (neist üks suur nagu saal), puu- ja gaasipliidiga köök, tilluke teenijatuba, kaks sissepääsu koridorist ja kaks esikut, kemps ja kempsupotiga vannituba – see oli vägev! Lõhkenud küttetorud (aga ikkagi keskküte!), katkised aknaklaasid, räämas põrandad (aga ikkagi parkett!). Ajapikku saadi olmehädadest üle. Millist vaeva see emalt ja isalt nõudis, et uus kodu elamiskõlblikuks muuta, seda ma hinnata ei oska. Ja kuidas ema seda suurt korterit piinlikus korras suutis hoida?
Meid Leaga pandi lähedal asuvasse 14. algkooli, järgmisel aastal 4. keskkooli ja lõpuks 7. keskkooli (praegune inglise kolledž), mille mõlemad lõpetasime. Paul õppis algusest lõpuni 2. keskkoolis, praeguses reaalkoolis. Isa töötas Kunstide Valitsuse juhataja (Johannes Semperi) asetäitjana, hiljem kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst peatoimetajana ja seejärel Eesti Riikliku Kirjastuse ilukirjanduse toimetuse juhatajana.
Emast sai 1944. aasta novembrist „Talurahvalehe” tehnilise osakonna juhataja. Vaid pooleks aastaks, sest töö ajalehe juures oli liialt pingeline, nõudis hilisöist kohalolekut. Tervis ja küllap ka kodu vajadused sundisid teda sellelt töölt lahkuma.
Suviti olime maal: Valklas, Laulasmaal, Peedul. Sealsetes suvilates elamist võimaldas isa kirjanikuamet. Ühel suvel, kui ema oli Pärnus tervist parandamas, olime meie isaga Pirita pansionaadis. Ema käis tervist turgutamas ka Jessentuki mudaravilas. Kui jõuvarud taastusid, sai temast jälle pere hoolekandja.
 |
| Laulasmaa, 1953 |
Aga tööst ema päriselt ikkagi ei loobunud. 1945. aasta aprillist oli ta Riikliku Noorsooteatri pedagoogilise ala juhataja – kuni märtsini 1948, kui tervis taas üles ütles. Ema tööaastad teatris – meie kuldaeg! Lea vist vähem, aga mina istusin väikevennaga alatihti saalis. Ja me saime minna lava taha ja näitlejaid näpuga katsuda! Kas saab veel suuremat õnne olla?
Poolteist aastat pidas ema kodus vastu, siis läks jälle tööle. Teda ei kihutanud tagant mitte pere aineline olukord, isa teenistusest oleks normaalseks (mitte pillavaks, ema oli väga kokkuhoidlik majandaja) eluks ju piisanud, aga ta tahtis omagi osa pere ülalpidamisse anda. Loomulikult oli tal ka vajadus inimeste hulgas olla, ennast kasulikuna tunda, pääseda kodu rutiinist. Kahekordne koormus, kehvapoolne tervis – aga ema oli kange naine. Alates 1949. aasta oktoobrist oli ta jälle tööl – noorte ajalehe „Säde” toimetaja asetäitjana.
Sedagi ametit sai ema pidada vaid mõned kuud üle aasta, 1951. aasta jaanuarini. Taas tuli tervislikel põhjustel taanduda. Ka kodu nõudis rohkem jaksu. Memm oli haiglane ega suutnud ema palju aidata. Lisaks oma kolmele lapsele võeti perre neljaski, hoolitseda ja koolitada. Isa õe Ella tütar Saima, minust aasta noorem, jäi lapsena emata ja temast sai Tallinna keskkooli tulles meie kolmas õde. Kui meie olime kooli lõpetanud, võtsid ema ja isa enda juurde isa teisegi õe, tädi Salme tütre Marju, kes samuti meil keskkooli läbi käis.
Rahvast kogu aeg kuipalju! Kogu kodune elu ema vastutusel. Sugulasi ja sõpru aidati, nagu sõja ajal meidki oli aidatud. Kord anti üks tuba ajutiseks elamiseks isa venna Jaani tütrele Maiule ja tema mehele Artur Linnamäele, kes äsja abiellunutena oma koju ära ei mahtunud. Ühes toas elas mingi aja Juhan Smuul, kes abielu nurjumise tõttu peavarjuta oli jäänud. Siis võeti ühte tuppa kaasüüriliseks minu ülikoolikaaslane Herta Kuulpak, kes Tallinna tulles oma Tartu-korteri minu pere kasutusse andis. Ema ja isa vastutulelikkus. Elu koordineerimine ikka ema õlul.
Riigitöö tegijad pidid tegema ka ühiskondlikku tööd, samuti oma teadmisi (eeskätt poliitikas) täiendama. Nii leian ema dokumentide hulgast Tallinna linna taastamistöödest osavõtja Isikliku raamatu, kus sissekanded 1945. aasta oktoobris-novembris Sakala 6 krundil tehtust. Teostatud töö kirjeldus: varemetest ehit. kõlb. kiv. erald., kokku 7 tundi. Teine tähtis dokument on kiitusega tunnistus selle kohta, et ema on õppinud Marksismi-Leninismi Õhtu-ülikoolis 3. okt. 1950 kuni 18. mai 1954 ja ta teadmisi hinnatud kõigis punaainetes hindega 5.
Tuli aeg, mil kõik lapsed keskkoolitatud said ja vanemate kaitsva tiiva alt laiali lendasid – kes ülikooli, kes tööle. Leiti endale kaasad, ilmale tulid lapsed. Ema ja isa, kes olid elanud harmoonilist abielu, teineteist mõistnud ja usaldanud, ei seganud meid, kui valisime oma rada. Ei õppima minekul ega elukaaslase leidmisel püütud meile oma arvamust peale suruda. Ei hoiatatud, ei arvustatud, ei loetud moraali. Meie käekäiku jälgiti, aga meie otsuseid austati.
 |
| Paul ja Paul-Eerik Otepääl, Wulff-Õie maja lävel 1956 |
Nüüd oleksid võinud ema ja isa hinge tõmmata ja pühenduda teineteisele. Seda võimalust polnud neil ju aastakümnete kaupa olnud. Kui valmis kirjanike maja (Harju tänav 1), said nad sinna korteri nr 12. Pärnu maanteelt koliti ära juulis 1962. Ema oskas sellest palju väiksemast, aga hubasemast korterist luua mõnusa kodu. Enam ei olnud tal nii palju vaja rabeleda selle korrasoleku pärast (aga rabeles ikka, ta oli perfektsionist!). Kuid emalt nõudis jaksu ja meelekindlust kõrges eas ja mitmete tõbedega pahura memme hooldamine ja põetamine.
Vanaema vajas ka esimene lapselaps, Lea poeg Tõnu, keda ta saatis trenni ja tõi koju, söötis ja vajaduse korral lohutas. Hoidis minugi poegi Jaaku ja Antsu, kui Peedul suvitasime ja mina Tartus tööl käisin. Ka vastsündinud Marti nägi hetkeks, ja sama vana Ingridit, Pauli tütart. Teised lapselapsed on pidanud kasvama Tallinna-vanaema hoole ja armastuseta.
 |
| Rummod, Tormised, Johansonid Peedul 1960 |
Kui Harju tänava elamine sisse seatud, hakkas ema enda lohutuseks ja huvist teatri vastu kodu kõrvalt tegelema Eesti teatrite ajaloo uurimisega, istudes selleks igal võimalusel Teatri- ja Muusikamuuseumis. Leidsin selle kohta ema pisikestest bloknootidest märkmeid. Samuti üleskirjutusi ühest kirjanike arutluskoosolekust. Ja esimese noortekasseti arvustamisest, kus üks vihik on Paul-Eeriku „Ankruhiivaja”. Leiame ka arvutuid igapäevaseid sissekandeid ostetud toidukraami jm vajaliku kohta, mis kirjas kopika täpsusega.
Ühel imepisikesel paberitükil leidsin ema käega kirjutatud luuletuse(?). Oli see reaktsioon mõne koosolekuesineja jutule? Või marksukooli loengul kirjutatud?
Oi sind ülbet paabulindu, astud kantslisse ja lobised: kasvatusest, õpetusest, rahvusest ja paljust muust. Miks küll me kultuuripinnas nii sitke su juuri hoidma on?
Veel kord seadis ema end tööle, olles kümme aastat vaid kodu ja peret teeninud. Mai lõpus 1963 määrati ta raamatukaupluse „Lugemisvara” kassapidaja kohale. (Kauplus asus kirjanike maja esimesel korrusel, praegu on seal antikvariaat ja mingi rõiva- jm müük.)
Novembris suri memm. Emale ja isale andis saatus veel vaid kuu jagu kahekesi olemise armuaega. Siis sai ema 14. detsembril, teel Tartusse lapselapsi vaatama, Tallinna-Tartu libeda maantee 13. kilomeetril autoõnnetuses surma. Ta oli vaid 55-aastane. Hukkusid ka Leida-tädi ja Maanu. „Lahkuteed on liivatatud, kokkuteedel kiilasjää...” ütleb Paul ema mälestuseks kirjutatud luuletuses.
Isa oli ahastuses. Veel kord nende ühist elu mõttes läbi elades kirjutas ta meile emast pika kirja, et saaksime aimu nende armastuse algusajast ja näeksime isa pilgu läbi nende 32 aastat kestnud kooselu. Et näeksime teda mitte ainult kui armastavat ja armastatud ema, vaid ka kui naist ja hindamatut abikaasat.
 |
| 1957 |
See on lõik ema päevikust, kirjutatud ilmselt musta masenduse hetkel. Päevikut on peetud väga lühikest aega, 1962. aasta 4. juunist kuni 1963. aasta 12. jaanuarini, päev päeva kõrval.
Rohkem kui eeltoodud tsitaadis pole ema oma hingeseisundeid päevikule usaldanud. Mõistan seda kui appikarjet. Ja ometi ei kellelegi suunatut, sest ta teadis, et pole mingit muud võimalust. Ema oli väljaspool kodu töötada saanud vaid ajuti ja ka siis lühikest aega. Ega tal olnud kerge koduperenaise staatusega leppida. Muidugi ei saanud see teda rahuldada.
Emal oli äärmuseni arenenud puhtuse- ja korraarmastus. Ja kohusetunne. Päevikus, mis kajastab enamasti vaid koduseid talitusi ning koduste ja külaskäijate tulemist-minemist-vajadusi, on peaaegu üle päeva kirjas: koristasin tube, pesin pesu; iga päev: käisin poes, tegin süüa jne. Kutsusin memmele arsti, tõin memmele apteegist rohtusid, kuulasin memme hädaldamist, pahandamist ja etteheiteid, koristasin ta järelt, kui tal korteris ringi kõndides õnnetus juhtus.
Lohutuseks keerlemisele kodus on tihedad teatri-, kino- ja kontserdi-, ka muuseumi- ja näitusekülastused, mis pakuvad ajutist vabanemist kodusest rutiinist. Ikka koos isaga. Oma arvamuse nähtu-kuuldu kohta on ta päevikusse märkinud. Mõtteid korraks teisale viia ja lõõgastuda aitasid ka õhtused jalutuskäigud isaga.
Ema tunne, et koduhoidjana on ta kohustatud pere eest nõrkemiseni hoolitsema, maksis talle kätte. Alati oli kogu koduelu tema õlul olnud. End riigi- ja loova töö vahel jagav isa vajas kodust mugavust ja hoolt, ta pidi saama oma tööd häirimatult teha. Lapsed pidid koolis hästi edasi jõudma, neil pidi olema aega õppida ja huviringidest osa võtta, tantsu- ja muusikakoolis käia, teatris käies ja lugedes end arendada. Hoolitsemine memme eest oli iseendastmõistetavalt vaid ema töö. Ülemäärane rakendatus, omaenda soovide allasurumine, ajapuudus, et lugeda, ennastki arendada ja eluga kursis hoida mõjus tervisele.
Ema lõimetishoole ei maksnud kätte mitte ainult talle enesele, vaid ka meile, lastele, kes me tegelesime vaid oma asjadega ega tulnud selle peale, et võtta osa koduseid kohustusi ka enda kanda. Ema tiiva alt lahkudes olime seetõttu praktilises elus kogenematud. Aga siinkohal pean küll ainult enda eest rääkima, Lea ja Pauli meenutused on ehk teistsugused.
Tagasi mõeldes elasin kui aadlineiu, kes emal end teenida laseb. Ma ei mõistnud, et tema koormus meie kõigi eest hoolt kandes oli tihti ülemäära suur. Ma ei pannud tema väsimist ega halba tuju tähele. Kas mäletan ema nutmas? Üks kord tõesti. Ta nuttis, kui tabasin ta kempsupotti nühkimas – ikka meie tagant koristamas nagu alati. Ka nutetud silmi nägin paaril korral. See oli nii teistmoodi tema tavalisest olekust, et häiris, aga ei pannud mõtlema, milles võiks olla põhjus. Ema ei kurtnud ju kunagi, oma meelehärmi ja tusatujud jättis ta enda teada.
Olime harjunud, et ema on kõikides olukordades tasakaalukas ja mõistev. Ta ei tõstnud kunagi häält, ei kärkinud, ei näägutanud. Kui midagi keelas, siis otsustavalt ja konkreetselt, pikki kasvatavaid loenguid pidamata. Ta oli hell ja leebe, aga ei tükkinud meid kallistama ega musitama, tol ajal ei olnud see kombekski. Meie omavahelistesse nagelemistesse ta targu ei sekkunud, pidime ise tülide klaarimisega hakkama saama. (Lausa karvupidi läksime Leaga ka vahel kokku, aga vaevalt et ema silma all seda teha söandasime. Lea kiskus mind juustest ja mina küünistasin vastu ja siis hakkas ta mind Kassiks kutsuma. See armas hüüdnimi jäi kahjuks meie täiskasvanuks saades unarusse.)
Üht tüli tuli ema siiski lahutama. Olime juba keskkoolitüdrukud, kui suutsin Lea millegagi nii välja vihastada, et ta ähvardas mind riidepuuga maha lüüa. Panin end kempsu kinni ja ütlesin, et enam välja ei tule. Kui kaua seal istusin, ei mäleta, lõpuks tuli ema meid lepitama ja keelitas mind järele andma. Terve pere heaolu oli ju mu istumisstreigiga ohus.
Ema ja isa omavaheline suhtlus oli rahumeelne ja teineteist mõistev. Küllap tuli neilgi ette erimeelsusi, aga iialgi ei lahendatud neid laste kuuldes. Tajudes sellist harmooniat kasvasime usus, et niisugune ongi tavaline, normaalne pereelu – vanemate tülideta, sõnelemiseta, etteheideteta, valusate stseenideta. See andis meile enesekindluse ja teadmise, et oleme alati hoitud ja kaitstud. Oma hilisemas elus me sellist muinasjuttu paraku ei kogenud.
Ema ei ajanud kunagi uhkust taga. Ta oli lihtne ja praktiline riietuses ega püüdnud meigi abil oma armast nägu moondada. Nii oli ta meile eeskujuks tagasihoidlikkuses. Meie igapäevased vajadused olid rahuldatud pareminigi kui paljudel teistel sõjajärgsetel lastel, aga millegagi teiste ees eputada ei andnud ta võimalust. Kodunt kaasa saadud suhtumine välise hiilguse tühisusse on mind saatnud elus seniajani.
Mingil ajal ema suitsetas. Võib-olla oli see harjumus pärit sõja-ajast – ehk püüti koos Elo-emaga selle tegevusega tegelikkust hetkeks unustada. Võib-olla aga liitus ta isaga, kes oli vist sõja ajal suitsetama hakanud. Ometi, kui isal tervise tõttu suitsetamine ära keelati, jättis ema selle päevapealt maha ega alustanud uuesti ka siis, kui isa vaim liiga nõrgaks osutus ja ta uuesti suitsu ette pani. Tahtejõud iseloomustas ema igasugustes olukordades. Ja oskus olla nii, et kedagi oma olekuga mitte häirida.
Meenub üks seik lapsepõlvest. Olime Laulasmaal ja ema kirjanike liidu autoga, pealt lahtise Willisega, linnast tulemas. Kohale jõudnud, nägime teda autost väljumas veritsevate säärtega. Olime jahmunud, aga ema käitus nii, nagu oleks läbi elanud pisikese seikluse. Ei ehmunud olekut ega jälgegi enesehaletsemisest. Selgus, et ema oli auto järsul pöördel välja paiskunud, kraavi, okastraati. Polnud jälgegi šokist, mida selline lend oleks pidanud kaasa tooma. Küllap tõigi, aga jälle oskas ema seda vapralt varjata – et meid mitte liigselt heidutada.
Kas olen oma mälestusi emast liigselt ilustanud? Ei, kindlasti mitte. Pigem pole ma suutnud väljendada seda kõike, mida ta meile tähendas. Kogu soojust, mida ta meile andis. Kõik tunded ei mahu sõnadesse, kannan neid kaasas oma südames.
Lapsepõlvele tagasi vaadates oli see kuldne aeg, olin ümbritsetud vanemate armastusest ja hoolest ega näinud elu tumedamaid külgi. Õnnelik, muretu lapsepõlv. Unustamatu ema, kellest tunnen valusalt puudust.
Sängitasime ema Metsakalmistule kirjanike künkale. 1981. aastast puhkab isa ta kõrval.
Mall Johanson
Kevad 2012
